29/06/2026
🌱Ahoi, kasvame! Juba kolmas aasta jätkan traditsiooni „ei rohkem ega vähem kui 100 füüsalitaime“ ja ega rohkem siia aeda ei mahugi, sest kuskile tuleb oma tarbeks ka paar köögiviljapeenart rajada. Seda kõike on hetkel parasjagu ja nii jõuan sel kõigel silma- ja kätt peal hoida. Lisaks füüsalitele toimetan veel kartulipõllul ja kasvuhoones, kus on mõnikümmend tomati- ja kurgitaime ning alates möödunud sügisest tuleb aega leida ka veel õppimiseks ja koolitöödeks (sellest kunagi hiljem). Kevadised plaanid said niisiis päris julge mõõdu. Nüüd jääb üle vaid loota, et juba juulis saaks maitsvaid vilju noppima hakata.
Taimekestega hakkan mässama juba märtsis kui kõigile neile hoolealustele tuleb leida- ja tagada soe kasvukoht ning niipea kui päike hakkab kõrgemalt käima, kolin kogu kupatuse kasvuhoonesse.
Taimede väljaistutamisega ma üldjuhul ei kiirusta, sest öökülmaoht peab olema täielikult välistatud. Tavaliselt juhtub see alles juuni alguses, kuid sel aastal said taimed oma kasvukohale juba mai lõpus. Otse loomulikult läks peale mitmekordne katteloor ja jäi vaid loota, et taimed tulevad kohanemisega ilusti toime.
Vaatamata maikuu soojale läks juuni algus taas külmaks ja nägin kuidas need vaesekesed seal loori all värisesid. Pilt oli umbes selline nagu endal külmaga, mil haarad käsivarrest kinni ja hõõrud neid tugevalt. Füüsalite füsioloogia toimis samamoodi – kõik nende lehekesed olid tugevalt ümber taimevarre kooldunud ning püüdsid sel moel end vapralt elus hoida. Öeldakse, mis ei tapa, teeb tugevaks ja nii me siin elame.
