22/12/2025
Selle aasta viimases kolumnis kirjutab jõuluvana-agnostik jõulumaagiast. Sellest kummalisest detsembrikuisest helgusest, mis hiilib ligi isegi siis, kui lund ei ole, ja samal ajal ka tundest, et selles helguses on midagi ebaõiglast. Sest keegi peab selle ära tegema. Keegi peab jõuluime uuesti ja uuesti looma.
✨ Tekib küsimus, kust see helgus üldse tuleb. Kas see on usk, traditsioon või hoopis teadmine, et kord aastas on inimeste headus natuke etteennustatavam. Et on lubatud olla pehmem, lahkem ja aeglasem. Vähemalt neil, kes ei ole parajasti need inimesed, kes kogu selle tunde praktiliselt ja emotsionaalselt kokku kannavad.
🪄 Jõulumaagia ei juhtu iseenesest. Seda ei too ilm ega müütiline tegelane. Selle loovad inimesed oma tööga. Väga sageli naised, kes mõtlevad, mäletavad, planeerivad, siluvad pingeid ja hoiavad tundeid. Ja samal ajal keerlevad pühad kahe mehe ümber, Jeesuse ja jõuluvana, kuigi kogemuse kannab kellegi muu hool.
🎅🏼 Ja kust tuleb jõuluvana kui moraalse raamatupidaja narratiiv? Miks me oleme harjunud siduma headust tasu ja hindamisega. Ja kas maagia saab üldse sündida kontrollist, mitte heldusest.
🌲 Selle helguse sees, mida me ootame ja otsime ja liiga sageli ka ennastmõistetavaks peame, ei saa unustada samas ka seda, et paljude jaoks ei ole jõulud sooja tundega püha. Perepühade ideaal ei mahu paljude inimeste kogemusse, aga see ei tähenda, et nendes inimestes oleks midagi katki, vaid pigem seda, et sümbol on liiga kitsas.
🌞 Antropoloogi pilguga vaadates on jõulud kihiline lugu. Valguse tagasitulek, algus, ellujäämine, haavatavus ja lootus. Kehaline ja eksistentsiaalne püha, mis tuletab meelde, millised me tahaksime olla ja millest meil parasjagu puudu on.
📝 Värske blogi link bios.